3. septembril, kell 20 avatakse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM, asub aadressil Põhja pst.35) esseenäituseks tituleeritud "Tumedus, tume". Näituse idee on ajendatud erinevatest impulssidest ning oma loominguga esinevad kunstnikud kunstnikud: Jaak Kadarik, Kirke Kangro, Alice Kask, Raoul Kurvitz, Mari Laanemets & Killu Sukmit, Marco Laimre, Marko Mäetamm, Jüri Palm, Johannes Saal, Ene-Liis Semper, Hanno Soans, Andres Tali, Jaan Toomik.
Anders Härmi kureeritud näitus on publikule avatud 4. septembrist 2. oktoobrini k.a.

Euroopa kultuuripealinna aasta näitusteprogrammi EKKMis lõpetab pretensioonikalt esseenäituseks tituleeritud „Tumedus, tume“. Näituse idee sai alguse mitmest üsna erinevast impulsist. Üks neist oli kahtlemata mõne aasta tagune Johannes Saali personaalnäituse kogemus Tartu Kunstimuuseumis, teine kuraatori aastatepikkune „kooseksistents“ Tallinna Kunstihoone kogusse kuuluvate Jüri Palmi maalidega ning kolmas juba aastaid vaevanud soov mingil viisil näitusevormis kontseptualiseerida sajandivahetuse eesti kunsti peavoolus domineerinud transgressiivse kehalisuse motiivid. Nendele eraldiseisvatele ja hajali uitmõtetele inspireeris midagi kontseptuaalse raami sarnast aga lõpuks Raoul Kurvitzi eelmisel aastal avaldatud cover ja video Jesse Colin Youngi laulust „Darkness, Darkness“. Seejärel hakkasid käesoleva leitmotiivid ka mingis mõttes selgemat kuju omandama ning mitmete asjaolude kokku- ja äralangemise tõttu avanes ootamatult võimalus need ideed EKKMis kohe ka näitusena realiseerida.

Näituse kõige varasemad tööd on kaks Johannes Saali maali 1945. aastast ning kõige uuem Hanno Soansi spetsiaalselt sellele näitusele valminud järjekordne veretekst sarjast „Absolut Nafta“.  Ülejäänud teosed peaksid siis mahutuma nii kronoloogilises kui ka temaatilises plaanis nende vahele.

Samas ei pretendeeri näitus „tumeda elutunnetuse“ motiivide täielikule ärakirjeldamisele Eesti 20. ja 21. sajandi kunstiloos; näituse pealkiri ei saaks kuidagi olla „Saalist Soansini. 66 aastat depressiooni eesti kunstis“ või midagi muud analoogset. Valikut piiravad juba EKKMi eksponeerimisvõimalused ning ka maht, mis seavad näitusele kindlad piirid. Siit on puudu nii teoseid kui autoreid, keda näituse juhtmotiividega seostada saaks; puuduvad ka üldtuntud hitid nagu Ene-Liis Semperi „FF/REW“ või Jaan Toomiku „Mees“.

Näituse raskuspunkt on kahtlemata 90ndate lõpu 00ndate alguse teostel, eksponeeritud on võib-olla mingis mõttes vähemtuntud, seni vähem tähelepanu pälvinud või suisa unustatud teoseid nii eelmainitud kui ka teiste autorite loomingust. Sageli neid ongi eksponeeritud üks, paremal juhul kaks korda ja sedagi kümme-viisteist aastat tagasi. Aastatega on kasvanud peale aga põlvkon(na)d, kes pole neid töid kunagi näinud. Ja kindlasti pole neid teoseid nähtud sellistes seostes nagu nad siin on asetatud.

Marko Mäetamm. „IT-1“. Õli lõuendil, 2006

Taolised esseistlikud teemanäitused on enamike muuseumide näitusepraktikas üsna tavalised. Kuigi seda tüüpi näitused annavad võimaluse vaadata teatud perioodi kunstiprotsesse teisiti kui tavapärasesse kunstiajaloolisse raami surutuna või lihtsalt kontseptualiseerimata kujul ajaloolisi „hitte“ vaatajate ette paisates, on meil neid seni võrdlemisi vähe tehtud. See formaat võimaldab tekitada kooslusi kunstnikest ja teostest, mis tavapärases olukorras võib-olla omavahel ei seostu.

Näituse “Tumedus, tume” märksõnadeks võiksid olla: vaimsed häired, ahistus kultuuris, autoagressioon, vägivald, seksuaalsus, morbiidsus, kannatus, iha, õõv. Loetelu ei ole täielik, kuid annab siiski mingi pildi sellest, millega kohtumist näitusesaalis ei ole võimalik  vältida.

täname Eesti Kultuurkapitali, AVISIOONi, Euronicsit
eriline tänu: Tartu Kunstimuuseum, Tallinna Kunstihoone

Lähem info aadressil www.ekkm-came.blogspot.com