4. septembril kell 11:30 Pirita kloostri kabelis ja kell 14 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus ning 11. septembril kell 12 Rannamõisa kirikus ja kell 18 Viimsi Püha Jaakobi kirikus.
Tasuta kontserditel kõlavad lauljate endi seatud eesti rahvakoraalid ja ka mõned muinasaegsed regilaulud.

Kava koostamisel on silmas peetud, et koos Tallinnaga on sel aastal kultuuripealinnaks ka Soome linn Turu, mis ühendab endas nii Soome kui ka Rootsi kultuuripärandit. Kui müstilise energiaga laetud regilaulutraditsioonis väljendub eelkõige eestlaste ühisosa soomlastega, siis sama unikaalne on eesti rahvakoraal, mis seob ühte rannarootslaste ja maarahva maailmatunnetuse.

Aegade algusest on rannarahvas olulisi sõnumeid üle mere viinud väikestes paatides ja veidi suuremates purjekates, trotsides tuult ja tormi ning unistades ühest püsivast sillast. Aastatuhandete pikkune ustav ootus saab muusikalise vastuse, kui Heinavanker laulab rahvakoraaliviisidest kindla silla Soome lahe põhja – ja lõunakalda regilaulutraditsioonide vahele.

Me võime uhkusega kõnelda eestlastele / soomeugrilastele ainuomasest arhailisest regilaulust, mille uurijate sõnul tuhandete aastatega mõõdetav suuline traditsioon on napilt kestnud meie aegadeni, ning näib, et praegu isegi kogumas uut nooruslikku elujõudu. Tänu 19. sajandi teise poole Eesti rahvuslikule ärkamisliikumisele on neist lauludest kogutud üks maailma mahukamaid folkloori korpuseid. Käesoleva kava regilauludes võib jälgida eestlaste põlist ilmatunnetust, millesse hakkab unenäolisel moel sugenema kristlikke elemente. See on omapärane vaade misjoni viljadele läbi palju katsumusi üle elanud loodusrahva filtri.

Eesti rahvakoraalide uus imeline tulemine toimus läinud sajandi lõpul, kui meie arhiividest tulid päevavalgele üleskirjutused ühest omanäolisest vaimulikust laulukultuurist – rahvakoraalidest.
Need, ühe olulisema rahvalaulukoguja ja süstematiseerija Cyrillus Kreegi (1889–1962) sõnul "keerutuste ja lintidega" koraaliviisid põhinesid luterliku lauluraamatu tekstidel, kuid viisid olid
rikkalikult kaunistatud, vahel lausa tundmatuseni muutunud.

Me ei tea täpselt rahvakoraalide traditsiooni tekkelugu, kuid võime oletada, et oluline osa on siin 18. sajandi vennaste liikumisel, mis vallandas maarahva hulgas võimsa pietismilaine. Teise mõjutajana peab arvestama mitmete Eesti saarte ja rannikualade asustamist rootslaste poolt, kes kandsid visalt oma kultuurilist identiteeti ja andsid kindlasti ka oma panuse eestlastest naabrite maailmatunnetuse kujunemisel.

Tegelikult võib väita, et rahvakoraalide melismaatika tulenebki skandinaavia rahvamuusikast, kuna Soome-Ugri vanad laulud – regilaulud – kuuluvad ilmselgelt hoopis teise kultuurikonteksti.

Ansamblis Heinavanker (www.heinavanker.ee) on muusikalise varjupaiga leidnud igapäevaelus erinevates muusikastiilides tegutsevad lauljad ja pillimehed. Helilooja Margo Kõlari juhendamisel
süvenetakse varajase kirikumuusika rikkalikku pärandisse, sünteesitakse esivanemate traditsioone ja modernse aja unistusi. Vääriline koht Heinavankri repertuaaris on Eesti nüüdisautorite loomingul.

Nõnda nagu sajanditetagused laulikud suhtusid loovalt meloodiasse, nii püüab ka Heinavanker hoida elusas olekus laulude ansambliseadeid. Improvisatsioonilistest vabadustest tingituna võivad
arranžeeringud kõlada igal esitusel väheke erinevalt. Nimi Heinavanker tuleneb Hieronymos Boschi (1453-1516) kuulsalt tiibaltarilt, mille allegoorilised stseenid ka tänapäeva kontekstis hämmastavalt aktuaalsed tunduvad.

Sellel kummalisel maalil on kujutatud tohutu heinakoorem, mis läbi
saamahimus vaevleva maa hukatuse poole veereb. Pildi keskmes aga sünnib muusika, mida nii palvetav ingel kui ka salalik deemon oma mõjusfääri püüavad saada.