Ekspositsioonis jooksevad peamiselt viimasel viiel aastal vändatud filmid Prantsusmaa mustlastest, Mehhiko Tijuana linna poolkriminaalsest tänavakultuurist ja maskuliinsest edevusest. Näituse kuraator on Harry Liivrand, kes valis filmid välja möödunud aastal Pariisis Michel Reini galeriis.

1990. aastatel oli Prantsuse videokunst Eestis tänu tol kümnendil organiseeritud Prantsuse-Balti videofestivalidele hästi tuntud. Jean-Charles Hue' nime me aga tollaste eksponentide hulgast ei leia, sest Hue töötas siis alles moekunstniku ning  moekollektsioonide stilisti ja filmijana. Videokunstiga hakkas Hue tegelema 21. sajandi algul pärast oma emapoolse perekonna mustlasjuurte avastamist, teadupärast on Hue ainus mustlaspäritoluga Prantsuse videokunstnik.

Lähenemisviisilt kultuurantropoloogiline ja sõnumilt eksistentsiaalne (ja ideoloogilist  tausta arvestades kindlasti ka sotsiaalpoliitilise aspektiga kui mõelda möödunud aastal toimunud mustlastele osaks langenud kohtlemisele Prantsusmaal ja mujalgi Euroopas), dokumenteerib ja fikseerib Hue oma töödes ennekõike mustlaste meestekeskse kogukonna hierarhiaid, käitumisviise, enesekehtestamist, rituaale, ebausku, ning Tijuana agressiivses linnakeskkonnas ellujäämise mudeleid ja müstilisi olukordi.

Samas rõhutab Hue, et tema filme ei tohi võtta erinevate mustlaskogukondade üldistajana, kuna need kogukonnad eristuvad üksteisest maitsi omavaheliste ühiskondlike normide, keele, rassitunnuste ja muude näitajate poolest tugevasti.  Filmide kangelastena figureerivad Pariisi põhjaosas elavad Hue suguvõsa liikmed, kes esindavad heledate juuste ja siniste silmadega jenishi mustlasi.

Näidatavast kolmest filmist vaatleb üks vihkamisest ja omavahelisest ärplemisest väljakasvavat draamat, teine kummalise nägemuse osaliseks saanud autovarga vaimset pööret, kolmas juhiloata mustlasnooruki lapsepõlve jäämise lugu.

Kaader Jean-Charles Hue' filmist.

Mehhiko-valik põhineb reaalse, assotsiatiivse ja fiktiivse jutustuse sünteesimisel valminud töödel, kus argiaskeldust õilistab usk fantaasiamaailma ja lihtsat tarbeeset fetišeerimine kultusobjektina.

Hue nimetab oma tegelasi ilma irooniata tänapäeva kauboideks,  ellujäämisinstinkti ja väljaspool seadust olevate isikute suurepärasteks näideteks, kes “põrgu väraval seistes mõjuvad ometi  väga seksikalt”.

Nagu peaaegu kõigis Hue' töödes, ei puudu Tijuana filmides ka isiklik tasand, kunstniku delikaatne kohalolu toimuva vahetu jäädvustajana ja ka toimuvas osalejana on hoomatav.
Kujundlikult väga sobivana lõpetab programmi uusim, Hollandis filmitud video “Tattoo Fight” oma tätoveeringuid võrdlevast kahest vanamehest.

Hue' tööd on pälvinud laialdast tunnustust mitmel filmifestivalil (sh peapreemia Utrechti videofestivalil 2005, parima videotöö auhind Barcelonas 2006 jne) ja Tallinnast lendab ta Lissaboni om esimese mängufilmi esilinastusele.

Näitus “Tattoo Fight” on lahti 12. juunini.