”Ma sain e-kirja, mis ütles, et meiega on kõik.
Ma ei teadnud, mida vastata.
Tundus justkui see kiri ei olekski mulle mõeldud.
See lõppes sõnadega: ”Hoia end. Ole tubli”.
Ja nii ma tegingi.
Ma palusin 107 naisel, valitud nende elukutse põhjal, seda kirja professionaalse nurga alt interpreteerida.
Seda analüüsida, kommenteerida, mängida, tantsida, laulda.
Seda lahata, ammendada. Mõista minu eest. Vastata minu asemel.
See oli viis kuidas võtta aega, et minna lahku.
Viis, kuidas end hoida.”

Nii juhatab oma projekti ”Hoia end.Ole tubli” sisse prantsuse kunstnik Sophie Calle (sünd. 1953) ise.

Need naised, kellel Calle laseb kirja tõlgendada, kohtab nii  kunstnikke, muusikuid, psühholooge, teadlasi ja teisi, kes kasutavad igaüks oma meediumi (fotot, videot, teksti jne), et anda huvitavaid ja kohati paradoksaalseid sissevaateid naise emotsionaalsete seisundite kirjeldamiseks.

Pakkudes iseenda juhtumi välja omalaadse case study'na, viib Calle oma isikliku projekti ümbertõlgenduste, kommentaaride ja kõige erinevamate tekstianalüüside kaudu laiemale kultuurilisele ja sotsiaalsele väljale muutes selles uurimuseks armastusest, petmisest ning pettumustest.

Calle´i näitus avab eesti publikule uue tahu edeva inimloomuse manipuleeritavuse psühholoogilisel analüüsimisel, ärgitades sealjuures mõtlema kunstniku vastutuse üle siis kui autobiograafiliste teemade käsitlemisel tuuakse mängu nii tõde kui oletus, armastus ja surm, vastutuse jagamine ja selle depersonaliseerimine.

Mäng reaalse ja fiktiivse, privaatse ja avalikuga on Calle`i loomingut iseloomustanud seitsmekümnendate aastate lõpust alates, mil ta esmakordselt kunstiväljal esile kerkib. Juba oma esimestest teostest alates huvitavad teda Isikliku kokkupuuted ja konfliktid Avalikuga, intiimsed kontaktid vaatajaga, olukordade ümberpööramised.

School teacher, Laure Guy, detail Take care of yourself, Sophie Calle, 2007 © ADAGP Courtesy Galerie Emmanuel Perrotin, Paris / Miami ; Arndt & Partner, Berlin / Zurich ; Koyanagi, Tokyo ; Gallery Paula Cooper, NY

Oma performatiivsetes töödes on ta jälitanud juhuslikult kohatud inimesi ("Suite vénitienne", 1980), vaadelnud tundmatuid magamas ("Les Dormeurs", 1979), töötanud toatüdrukuna Veneetsia hotellis ning uurinud külastajate isiklikke esemeid ("L’Hôtel", 1981), palunud pimedatel ilu mõistet defineerida  ("Les Aveugles", 1986), ööbinud Eiffeli tornis ja lasknud inimestel endale lugusid jutustada, et mitte uinuda ("Chambre avec vue", 2002) jne.

Muuhulgas on ta teinud ka palju koostööprojekte erinevate kunstnikega, teiste hulgas ka eesti keeles avaldatud ameerika romaanikirjaniku ja režissööri Paul Austeriga, kelle romaani "Leviathan" (1992) peategelase Maria Turneri prototüüp Calle on ning kelle tegelaskujust lähtudes teeb Calle omakorda enda omaks paar Maria tehtud fiktiivset teost (kunstnikuraamat "Doubles-jeux", 1998).

Calle`i looming viib triviaalseks kulunud kõnekäänu oma elust loodavast kunstiteosest täiesti uuele intellektuaalsele ja mängulisele tasemele, kus mõnest autobograafilisest seigast, provokatsioonist või südmustest saab alguse teos, mis hakkab kõnelema midagi palju enamat kultuuri ja ühiskonna kohta.

Kunstihoones eksponeeritav "Hoia end. Ole tubli" on mastaapne ja suurejooneline projekt; see on midagi ooperi ja seebiooperi, interdistsiplinaarse teadusliku uurimuse ning isikliku  pettumuse võimsa sublimatsiooni vahepealset.

See on projekt, mis ei tohiks jätta külmaks ühtegi inimest, kes on kogenud midagi sarnast, millest Calle selles teoses räägib. Seega põhimõtteliselt mitte kedagi.